The Artist Doesn’t Get His Hands Dirty: Visible Solutions and other impossible histories

Visible Solutions, Independence, 2010, life raft, video, text on lightbox. Image courtesy of Visible Solutions LLC

Visible Solutions, Independence, 2010, life raft, video, text on lightbox. Image courtesy of Visible Solutions LLC

‘There is no such thing as society’1

Margaret Thatcher

As I begin ticking the boxes on the ‘fax transaction’ of Estonian-based entrepreneurial collective Visible Solutions, the deadpan sincerity of this Limited Liability Company’s contact form seems deliberately reminiscent of any stock-standard interaction with a capitalist liberal state authority. Such impersonal and dogmatic interactions were adopted by the collective in 2010 when its three members — Taaniel Raudsepp, Karel Koplimets and Sigrid Viir — completed their Masters of Fine Art in Photography at the Estonian Academy of Arts.

Visible Solutions was established with the aim of investigating and infiltrating the Estonian Ministry of Culture’s ‘Creative Industries Initiatives’. Following research into this state-created body, Visible Solutions concluded that visual culture was becoming less of a priority in contemporary Estonian culture in contrast to the common capitalist agenda of propelling creative industries founded in the idea that economic growth depends and feeds on the creation and expansion of new creative sectors.

As a speculative solution, the artists undertook an exercise in economic policy with a clear mission: to launch a capitalist company in a neoliberal climate, make art products, and earn profit.2 Worst case scenario, they would provide the world with a ‘secondhand ideological critique’.3

The sanctimonious, didactic and dictatorial tone of the material Visible Solutions publishes from their office headquarters in Tallinn, the capital of Estonia, constitutes their dogmatic modus operandi. Their commitment to the evolution of the company’s professional practice is absolute. This is their language, and we are forced to play by their rules. The actions of the artists sit strikingly against the tumultuous political and economic backdrop of the last thirty years during which Estonia claimed full independence from the USSR during the August 1991 coup. Visible Solution’s work is striking in its unflinching dedication to critiquing the (relatively) new economic environment that de-values its own workers. With the foundation and independence of Estonia came the eventual deregulation of the country’s market, which has since forced contemporary artists to become drastically marginalised by their own government. This marginalisation, of which Creative Industries Initiatives contributes, means that the artists’ focus on profit and saleable products goes beyond the historical commodified expectations of the free market. Visible Solutions propose an idea of art that is a ‘speculative, reflective and free individual activity’ where an ‘outmoded socialist luxury has been replaced by the surge of production in immaterial goods and services sluiced through the “flexible job structure”’, turning ‘young “Bohemians” into a reserve army of unemployed freelancers’.4 The result? An entire culture that values more and more the rules and implications of the economic direction, at the mercy of the commercialisation of the cultural field.

Visible Solutions reject battling the social and economic barriers contemporary ‘freelancers’ face, as well as opposing what Isabell Lorey describes as ‘former alternative living and working techniques [that] will become socially hegemonic’.5 The collective identifies with what it describes as the ‘creativariat: the new intellectual class at the service of the schizophrenic capitalist freedom,6 which consists of absolute submission to market forces’.7

Visible Solutions Visible Solutions LLC at Hobusepea, Tallinn 2010 exterior view Image courtesy of Visible Solutions LLC

Visible Solutions LLC at Hobusepea, Tallinn 2010, exterior view, Image courtesy of Visible Solutions LLC

As peculiar and spectacular as the economy of art in the twenty-first century is, Visible Solutions’ commitment to ‘schizophrenic capitalism’ is a violent turning away from the road blocks that young creatives have experienced in the last thirty years. Deregulated capitalism has dominated the global economy resulting in vast masses of the modern western population finding themselves an under, or better put, unemployed surplus that exceeds the grandest outdated political ideal of a reserve army of labor. Over-qualified postgraduates living in inner cities are forced into professional work to survive. This is not necessary to the efficacy of functioning capital. It is a hangover of the deregulated economy.

Visible Solutions completely embrace enterprise culture (they propose that creative industries propagate the commodification of emerging artistic pursuits), which forces an idiosyncratic and bizarre kind of creativity bleeding across all fields of the free market. Workers (who are artists who are workers) no longer find themselves with the illusion of a state-backed welfare scheme to support themselves. Instead, they are forever retraining, re-applying, up-skilling and cross-checking their own commodities and skills at their own expense (and most commonly, their own significant debt).8 With this constant frenzy to up-skill and sell oneself comes the pressure to be constantly ‘thinking outside the box’ as a creative person, bringing the traditional view of the ‘artist’ as a solitary, studio-bound genius to business in a performative and collaborative capacity for the feeding of what Visible Solutions would deem ‘schizophrenia’ in our enterprise culture as seen in the work International Sales Campaign 2011 which saw the artists turn a gallery space into their own traditional corporate office workplace. It is schizophrenic in the urgent and involuntary demand for artists to be constantly elevating modes of art making into frantic commodified skill sets ready at any moment of the day or night to begin a labour transaction.

The spread of information technologies continues to propel the urgency placed on the copying, printing, distributing, uploading, seeding, making and sharing of images and information which has become almost everyone’s privilege, and to others, a social responsibility.9 This is perhaps the key to understanding the available-at-all-times labour transactions and the proposed non-position of the contemporary artist. It is a vice that is unique and specific to the cultural and economic epoch of our lifetime. Workers desperately working forever onwards.10

In 2011, Visible Solutions LLC launched an international sales campaign from its new sales office in Monumentaal Gallery, Tartu, and offered forty-nine of (what the company subjectively deduced through non-disclosed criteria) the most important people working in the fields of art and commerce the chance to acquire one artwork-product through an artwork transaction. This transaction took the form of artwork swaps where the use of money as currency was disallowed. Visible Solutions would not package and send their artwork-product until the complying party’s artwork had arrived safely to them. Sales were strictly by invitation only, and included the likes of Charles Saatchi, Damien Hirst, Gerhard Richter, Hans Ulrich Obrist, Jenny Holzer, Laurie Anderson, Mark Zuckerberg, Rupert Murdoch, Noam Chomsky, Michael Moore and Richard Branson. Visible Solutions see any ‘creative industries’ initiatives as enterprises to be critiqued: the company designed a Company Flag 2010, containing the symbol of a hand, to hoist as they conquered new exhibiting frontiers. The symbol of the hand references the workers whose hands work for and against, and in tandem with and against, the Creative Industries machine. Its historical and symbolic weight adds to the dramatic and irreverent cynicism needed for the flag to exist as an artwork. This self-reflexive analysis of a machine devouring Visible Solutions became a crucial performance-based transaction for the company. Visible Solutions received a response from Gerhard Richter, who painted one of their artwork-products; the installation titled Adam Smith’s Invisible Hand In A Cage 2010 was then traded — Ritcher’s painting for their product.

Adam Smith’s Invisible Hand In A Cage Manufacturers code: 1776-B4C2P9 has a warranty of two years and its tongue-in-cheek selling points are led by a promise that it was spawned from the ‘symbiosis of entrepreneurship and creativity’. The somewhat holy conception of the artwork-product is its relationship with the collective genius. Visible Solutions promote their artwork-products by pontificating about the powers of creative mystique. The installation consists of one large wooden cage on wheels, a TV set, one fluorescent lamp, one exercise wheel, one thermal imaging camera, and a medium-sized invisible hand. Adam Smith’s Invisible Hand is one of the most widely discussed metaphors in sociological and economic theory. Millions of faceless workers who keep the free market churning along, and the Greek Goddess Fortuna’s wheel of fortune spinning, (this wheel is kept spinning by the Estonian Ministry of Culture’s initiatives and incentives) onwards. Its clearly legible metaphor speaks to the masses — the TV monitor shows a video of a hand walking in Fortuna’s wheel, the ‘everything’ or contemporary enterprise, as it does the emptiness, or futile joke critiquing the system. This emptiness comes back to the instability of the position of the artists who made this work; their employment and opportunities are unstable, and, in the literal sense, as in the artwork, the hand must be imagined to be seen. Jan Verwoert in his lecture Thoughts on trauma and transference pinpoints the sinister creeping metaphor of the hand over time by considering, ‘the hands and the eyes are the medium of empathy and corruption. It’s all about what we do with our hands when our eyes wander. When the gaze travels and is returned in strange ways. And what we do with our hands, how the hands play between different bodies, as things, demons, spirits, power, sex and money becomes exchanged above the table and under the table.’11 These sleights of hands between bodies, a focal point in the work, are demonstrative of where Visible Solutions’ actions become violent in their simplicity. In the work, the stalking, pouncing, viral hand lurches forward in monotonous and invincible consistency. The hand lives only in the imagination of the viewer, the willing participant, the giving witness.

After I check the box that I am writing to the company in relation to offering ‘money, labor, ideas, time, investment’, I write in the ‘proposal’ box, ‘How has your relationship with work and labour changed in the last twenty years?’ I hit send and listen to my fax grind its way to the Visible Solutions Limited Liability Headquarters for processing and a potential response. All of this corporate rhetoric seems to be visual trickery drowning out what cannot be ignored: the presence of a vast zone of cultural enterprise and economic initiatives that lead to a non-position of emerging artists. Emerging artists who possess formidable creative power. It is perhaps with this re-programming that we can view Visible Solutions as social, economical, theoretical, phenomenological and political entrepreneurs as well. It is their power that employs the hand to open up creative industries for critique. And for that, we are thankful.

The text is republished from UN MAGAZINE 6.2

  1. This is part of a slightly larger quote from an extensive interview done for Women’s Own magazine, however the tone of the individualist liberal message is relevant decades later.  
  2. This term ‘profit’ is used loosely, or as the artists themselves phrase it, ‘self-defined cultural practices operate by providing material and symbolic rewards, generating real and imagined revenue’. From the collective’s catalogue, with an opening letter written from the perspective of the company. LLC, Visible Solutions. Visible Solutions exhibition catalogue, Tallinn, 2010 p. 42–43.  
  3. See head curator of Manifesta9 Cuauhtemoc Medina’s short introductory article on Visible Solutions. Cuauhtémoc Medina, Manifesta9, the Deep of the Modern: A Subcyclopaedia. Genk, Limburg, 2012  
  4. Ibid.  
  5. Isabell Lorey, ‘Governmentality and Self-Precarization: On the Normalization of Cultural Producers’, Simon Sheikh (ed.), Capital (It Fails Us Now), b-books, Berlin, 2006.  
  6. It is important to clarify the use of the word ‘schizophrenic’, as often it’s use is conjoined with a misconception that schizophrenia causes the individual to exist in a perpetual state of flux — drifting in and out of psychotic states with seemingly random, paranoid or violent actions an accepted consequence. While often the reality of those afflicted with schizophrenia is a far more managed life. It seems Visible Solutions are using the word in correlation to its indiscriminate features, that the presentation and episodic nature of the illness can also been seen in the indiscriminate and unpredictable neoliberal agenda, in which fluctuations in free markets or government intervention in creative industries are seemingly sporadic. Paul D. Steinhauer, Quentin Rae-Grant, Psychological Problems of the Child in the Family, Vol. 2, Macmillan, Canada, 1977.  
  7. Cuauhtémoc Medina, op. cit., p. 279.  
  8. Gregory Sholette, Dark Matter: Art and Politics in the Age of Enterprise Culture, Pluto Press, London, 2011, p. 7.  
  9. Ibid., p. 7.  
  10. Visible Solutions have an ethos of constantly being ‘open for business’. If you are willing to part with your commodity, they will part with their artwork.  
  11. Jan Verwoert, ‘Breaking the Chain: Thoughts on Trauma and Transference’, Monash University Museum of Art Boiler Room Lecture Series, 6 March 2012.  

Kunstnik ei tee oma käsi mustaks: Visibile Solutions ja teised võimatud ajalood

Visible Solutions, Independence, 2010, life raft, video, text on lightbox. Image courtesy of Visible Solutions LLC

Visible Solutions, “Iseseisvus”, 2010, päästepaat, tekst valguskastil. Foto: Visible Solutions OÜ

“Ei ole sellist asja nagu ühiskond.”1

— Margaret Thatcher

Täites eesti ettevõtte Visible Solutions-i fakstehingut, tundus selle osaühingu kontakti ankeedi surmtõsine siirus sihilikult meenutavat tavalist suhtlust kapitalistliku liberaalse riigiasutusega. Sellised umbisikulised ja dogmaatilised läbikäimised võttis omaks kollektiiv 2010. aastal, kui kolm liiget – Taaniel Raudsepp, Karel Koplimets ja Sigrid Viir – lõpetasid vabade kunstide magistrid Eesti Kunstiakadeemia foto osakonnas.

Visible Solutions loodi, et uurida ja sisse imbuda Eesti Kultuuriministeeriumi ‘loomeettevõtluse’ skeemi. Pärast selle, riigi poolt loodud, algatusskeemi uurimist järeldas Visible Solutions, et visuaalkultuuri oli järjest madalamale kohal pandud Eesti kaasaegses kultuuriruumis võrreldes laialdase kapitalistliku ideega, edendada loomemajandust, mis põhineb arusaamal, et majanduslik areng oleneb ning sõltub uute loomesektorite asutamisel ja kasvamisel.

Spekulatiivse lahendina võtsid kunstnikud ette majanduspoliitilise ülesande kindla eesmärgiga: asutada neo-liberaalses ühiskonnas kapitalistlik firma, toota kunstiprodukte ja teenida kasumit.2 Halvimal juhul esitavad nad maailmale taaskasutatud ideoloogilise kriitika.3

Pühaliku, õpetliku ning diktatuurse tooniga väljaanded, mida Visible Solutions toodab oma Tallinna peastaabi kontoris, moodustuvad nende dogmaatilise modus operandi. Nende pühendumus firma professionaalse tegutsemise arengusse on täielik. See on nende keel ja me oleme sunnitud mängima nende reeglite järgi. Kunstnike tegutsemine tuleb rabavalt esile viimase kolmekümne aasta mäsleval poliitilisel ja majanduslikul taustal, mille jooksul Eesti sai 1991. aasta augustiputšiga NSVL-ilt täieliku iseseisvuse. Visible Solutions on üsna silmapaistev oma vankumatu pühendumuse poolest kritiseerida (suhteliselt) uut majanduslikku keskkonda, mis alavääristab oma töölisi. Eesti iseseisvusega kaasnev riigi turu vabaks andmine, millest saati on valitsus oma riigi kaasaegsete kunstnike tähtust silmapaistvalt vähendanud. See tähtsuse vähendamine, millest loomeettevõtlus on osa, tähendab, et kunstnike huvi kasumi ja müüdavuse vastu suureneb rohkem kui on ajalooliselt harjumuspärane vabaturu kaubastunud eeldustele. Visible Solutions pakub välja kunsti kuvandi, mis oleks ‘spekulatiivne, peegeldav ja vaba iseseisev tegevus’, milles ‘vananenud sotsialistlikku luksust on asendanud mittemateriaalsete produktide ja teenuste tootmislaine, mida kiirendab “paindlik tööstruktuur”‘, mis omakorda muudaks ‘noored “boheemlased” töötute vabakutseliste reservväeks.4 Ja mis on selle tulemus? Terve kultuur, mis väärtustab üha rohkem majandussuuna reegleid ja viiteid, ja on kultuurivälja kommertsialiseerumise suhtes kaitseta.

Visible Solutions keeldub võitlemast vabakutselistele omaste sotsiaalsete ja majanduslike takistuste vastu ja seisab ka vastu sellele, mida Isabell Lorey kirjeldab ‘endiste alternatiivsete elu ja töötamise tehnikatena, mis muutuvad sotsiaalselt hegemoonialikeks’.5 Ühtsus samastub sellega, mida nimetatakse ‘loomeriaat: uus intellektuaalne klass, mis teenib skisofreenilist kapitalistlikku vabadust6, mis seisneb täielikus allumises turu jõule’.7

hobusepea2010opt visible solutions

Visible Solutions; Visible Solutions OÜ Hobusepeas, Tallinn 2010; välivaade; Foto: Visible Solutions OÜ

Nii imelik ja silmapaistev kui kahekümne esimene sajandi kunstimajandus on, Visible Solutions’i pühendumine ‘skisofreenilisele kapitalismile’ eirab vägivaldselt teetõkkeid, mis on noori loomeinimesi heidutanud viimased kolmkümmend aastat. Reguleerimata kapitalismi juhtiv roll maailma majanduses on loonud olukorra, kus suur osa tänapäeva lääneinimesi leiavad end ala–, või pigem, ebavajalike töötutena, mis ületab isegi kõige suursugusema vananenud poliitilise töötute-reservväe ideaali. Kesklinnades elavad üle-kvalifitseeritud ülikoolivilistlased on sunnitud ametitesse, et ellu jääda. See ei ole vajalik funktsioneeriva kapitali tõhususe jaoks. See on reguleerimata majanduse jääk.

Visible Solutions võtab täiesti omaks ettevõtte kultuuri (nad pakkuvad välja, et loometööstus levitab uute kunstipüüdluste kaubastumist), mis põhjustab sellist isikupäralist ja veidrat mitme vabaturu ala vahelist tolmlemist. Töölised (kes kunstnikud, kes töölised) ei leia end enam vastakuti riigi poolt toetatud heaolu skeemi illusiooniga, millega end ülal hoida. Selle asemel nad pidevalt õpivad ümber, kirjutavad taotlusi, täiendavad end ja kontrollivad üle oma produktid ja oskused, kõike seda oma raha eest (ja tihti jäädes märgatavalt defitsiiti).8 Selle lõputu enese täiendamise ja enese müümisega kaasneb pidev surve loovinimesena ‘mõelda kastist väljas’, mis tirib traditsionaalse kujutluse ‘kunstnikust’ kui üksiku, stuudios elava geeniusest performatiivses ja koostöises vaimus ärimaailmasse. Seal ohverdatakse see, nagu ütleks Visible Solutions, ‘skisofreeniale’ meie ettevõtluskultuuris. Seda on näha töös “Rahvusvaheline müügikampaania” 2011, milles kunstnikud muutsid galeriipinna nende oma traditsiooniliseks ühiseks kontoriks. Kiire ja tahtmatu nõudlus selle järele, et kunstnikud pidevalt muudaksid kunsti tegemise meetodeid turustatavateks oskusteks, mis oleksid igal momendil, päeval või öösel, võimelised sisenema tööturule, on skisofreeniline.

Infotehnoloogiate leviku tõttu suureneb kopeerimise, printimise, levitamise, üleslaadimise, seed-imise, piltide ja informatsiooni, mis on peaaegu kõikide jaoks privileeg, aga teiste jaoks sotsiaalne vastutus, tegemise ja jagamise kiire vajadus.9 See on äkki vajalik, et mõista ‘igal-ajal-olemas’ töösüsteemi ja väljapakutud kaasaegse kunstniku positsioonitust. See on tänapäeval meie kultuurilise ja majandusliku ajastu ainulaadne ja ainuomane puue. Töötajad töötavad meeleheitlikult igavesti edasi.10

2011. aastal pani Visible Solutions OÜ käiku rahvusvahelise müügikampaania oma uuest müügikontorist Monumentaalgaleriis Tartus ja pakkus neljakümne üheksale kõige tähtsamale inimesele kunsti– ja majandusmaastikul (mille firma valis subjektiivselt avalikustamata kriteeriumite järgi) võimaluse omandada kunstitehingu kaudu ühe kunstiprodukti. See tehing võttis kunstivahetuse kuju, milles raha oli keelatud. Visible Solutions ei pakendanud ega saatnud oma kunstiprodukti enne, kui teise osapoole kunstiteos oli nendeni jõudnud. Klientuur oli rangelt kutsepõhine ning koosnes sellistest inimestest nagu Charles Saatchi, Damien Hirst, Gerhard Richter, Hans Ulrich Obrist, Jenny Holzer, Laurie Anderson, Mark Zuckerberg, Rupert Murdoch, Noam Chomsky, Michael Moore ja Richard Branson. Visible Solutions’i silmis väärivad kõik loometööstuse ettevõtted kriitikat: firma disainis käe sümboliga “Firma lipu” (2010), mida heisata uute vallutatud näitusepindade rinnete kohale. Käe sümbol viitab tööliste kätele, mis teevad tööd nii loometööstuse masina osana kui ka sellega paralleelselt, nii selle poolt kui ka selle vastu. Käe ajalooline ja sümboolne tähendus panustab veel lipu kunstiks olemise dramaatilisse ja aukartuslikku küünilisusesse. Endale osutuv analüüs masinast, mis hävitab Visible Solutions’it, sai firma jaoks oluliseks performatiivseks menetluseks. Visible Solutions sai vastuse Gerhard Richterilt, kes maalis ühte nende kunstiprodukti, mille nad vahetasid installatsiooni “Adam Smithi nähtamatu käsi puuris” (2010) vastu – Richteri maal nende toote vastu.

“Adam Smithi nähtamatul käel”, tootekoodiga: 1776-B4C2P9, on kaheaastane garantii ja iroonilisi müügiomadusi iseloomustab lubadus, et toode sündis ‘ettevõtluse ja loovuse sümbioosist’. Kunstiprodukti justkui pühalik idee on suhe kollektiivse geeniusega. Visible Solutions promo-vad oma kunstitooteid loovuse müstitsismi jutlusega. Installatsioon koosneb ühest suurest ratastel puidust puurist, telekast, ühest neoonlambist, ühest jooksurattast, ühest soojustundlikust kaamerast ning ühest keskmise suurusega nähtamatust käest. Adam Smithi nähtamatu käsi on üks laialdasemalt arutatud metafoore sotsioloogilises ja majanduslikus teoorias. Miljonid näotud töölised, kes panevad nii vabaturu rattad kui ka Vana-Kreeka jumala, Fortuuna ratta pöörlema (ratta pöörlemist säilitavad Eesti Kultuuriministeeriumi algatused ja stiimulid). See kergesti arusaadav metafoor räägib massidele – teleka ekraan näitab videot käest, mis jalutab Fortuuna rattas, ‘kõiksus’ või tänapäeva ettevõtlus, nagu tühjuski, või kasutu süsteemi kritiseeriv nali. See tühjus toob tagasi teose teinud kunstnike olukorra ebastabiilsuse juurde. Nende töökoht ja võimalused on kõikuvad ja, nii sõna otseses mõttes kui ka kunstiteoses endas, peab seda kätt ette kujutama enne, kui seda saab näha. Jan Verwoert määrab oma loengus “Mõtteid traumast ja ülekandest” metafoori ajapikku pahaendelise hiilimise olemuse öeldes: “käed ja silmad on empaatia– ja korruptsioonikandjad. Tähtis on see, mida me teeme kätega, kui silmad uitavad. Kui pilk rändab ning naaseb imelikul viisil. Ja mida me teeme oma kätega; kuidas käed mänglevad erinevate kehade vahel asjadena, deemonitena, vaimudena; võimu, seksi ja raha vahetus toimub nii laua all kui ka selle kohal.”11 Sellised käteosavused kehade vahel, firma teoste keskpunkt, näitavad, kus Visible Solutions’i tegevus on muutunud vägivaldseks oma lihtsusega. Jälitav, varitsev, nakkav käsi hüppab järjepidevalt ja vankumatult esile nende tegevuses. Käsi elab vaid vaataja, kaasosalise, lahke tunnistaja kujutluses.

Olles pannud ristikesse kasti, millega kinnitan, et kirjutan firmale seoses ‘raha, töö, ideede, aja, investeerimise’ panustamisega, kirjutan ettepaneku lahtrisse: “Kuidas on viimase kahekümne aasta jooksul muutunud teie suhe tööga?” Vajutan ‘saada’ nupule ja kuulen, kuidas mu faks liigub krigisedes Visible Solutions osaühingu peakontori poole, kus seda menetletakse ja äkki sellele ka vastatakse. Kõik see korporatiivne retoorika tundub olevat visuaalne pettus, mis varjab seda, mida ei saa ignoreerida: laialdaste kultuuriettevõtluste ja majandusalgatuste olemasolu, mis põhjustab noorte kunstnike positsioonitu oleku. Noored kunstnikud, kellel on muljetavaldav loomevõime. Äkki sellise ümber-programmeerimisega saame vaadata ka Visible Solutions’it sotsiaalse, majandusliku, teoreetilise, fenomenoloogilise ja poliitilise ettevõttena. Nende võimekus, mis suunab käe loometööstust kriitikale avama. Ja selle eest oleme tänulikud.

Teksti avaldas algselt UN MAGAZINE 6.2

1 See on osa natuke pikemast tsitaadist ulatuslikust intervjuust Women’s Own ajakirjaga, kuigi individualistliku liberaalse sõnumi maneer on ikka asjakohane aastakümneid hiljem.

2 Sõna ‘kasum’ on kasutatud üldiselt, või nagu kunstnikud ise ütlevad: “isemääratud kultuuriline tegevus toimib tagades materiaalset ja sümboolset tasu, tuues kaasa nii päris kui ka kujutletavat kasumit.” Kollektiivi kataloogist firma poolt sissejuhatava kirjaga. Osaühing Visible Solutions. “Visible Solutions’i” näituse kataloog, Tallinn 2010, lk 42-43.

3 Vaata Manifesta9 peakuraatori, Cuauhtemoc Medina lühikest Visible Solutions’i sissejuhatust. Cuauhtémoc Medina, “Manifesta9, Modernse sügavus: sub-tsüklopeedia” (the Deep of the Modern: A Subcyclopaedia) Genk, Limburg, 2012.

4 Ibid.

5 Isabell lorey, “Valitsuslikkus ja ise-ohustamine: kultuuritootjate tavalikeks muutmisest” (Governmentality and Self-Precarization: On the Normalization of Cultural Producers), Simon Sheikh (toim.), Kapital (See veab meid alt nüüd) (Capital (It Fails Us Now)), b-books, Berliin, 2006.

6 On tähtis selgitada sõna ‘skisofreenia’ kasutust, sest seda viiakse tihti kokku vale arusaamaga, et skisofreenia põhjustab kannatajat eksisteerima igaveses muutumises, mille tagajärg võib olla maniakaalsete olekute vahel kõikumine näiliselt suvalise, paranoilise ja vägivaldse käitumisega. Kuigi skisofreenikute reaalne elu on palju reguleeritum. Tundub, et Visible Solutions kasutab seda sõna tähistamaks seda banaalset arusaama, et selle haiguse väljendumist ja olemust näeb ka labases ja etteaimatamatus neo-liberaalses eesmärgis, kus vabaturu kõikumine või valituse sekkumine loometööstusesse tundub olevat juhuslik. Paul D. Steinhauer, Quentin Rae-Grant, “Lapse psühholoogilised probleemid peres, Teine osa” (Psychological Problems of the Child in the Family, Vol. 2), Macmillan, Kanada, 1977.

7 Cuauhtémoc Medina, läbimüüdud. tsit., lk 279.

8 Gregory Sholette, “Must mass: kunst ja poliitika ettevõtluskultuuri ajastul”  (Dark Matter: Art and Politics in the Age of Enterprise Culture), Pluto Press, London, 2011, lk 7.

9 Ibid., lk 7.

10 Visible Solutions’i meelestatus on olla alati ‘äriks avatud’. Kui oled valmis ära andma oma kaubaeseme, siis on nemad valmis ära andma oma kunstiteose.

11 Jan Verwoert, “Keti murdmine: mõtteid traumast ja ülekandest” (Breaking the Chain: Thoughts on Trauma and Transference), Monashi Ülikooli Kunstimuuseumi “Boiler Room” loengusari, 6. märts 2012.

Artists: , , ,
Beth Rose Caird
November 21, 2014
Published in Tribune
Translated by Aksel Haagensen
Social share
Share Button
Print friendly version Print friendly version